— 139 —
Paaril järgmisel päewal ei julgenud Wäljaotsa pops kodust wälja minna. Tal oli häbi. Ta kartis teisi inimesi. Tal oli häbi neile silma waadata ja hirm nende pärimiste eest. „Sind käidi läbi otsimas! Sind peeti wargaks!“ kumises ühte lugu mõte ta pääluus, torkas talle südamesse.
Aga Jaan ei pruukinudgi wälja minna, nad tuliwad talle koju oma pärimistega. Esimene oli naabri-pops Kiisa Joosep.
„Teil käisiwad maja-otsijad. Kuda läks?“
„Mis siin minna oli?“
„Noh, kas leidsiwad midagi?“
Jaan kahwatas ära. Ta wahtis pärani silmal teise otsa.
„Kuda?“
„Kas midagi paha protokulli paniwad?“ parandas Joosep oma küsimist.
„Ei!“
„Said wist enne pesa puhastada?“
Jaan pööras näo kõrwale. Ta ei tahtnud oma pisaraid näidata, pisaraid, mida südamest keew häbiwiha talle silma pressis. Tal oli tund-
