Lehekülg:Külmale maale.djvu/138

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 136 —

selle käigu pääle. Täna läks ja wedas teised pool wägise kaasa. Keegi ei olnud käsku andnud siia tulla. Ta mõtles: kui leian, on hää; kui mitte — häbi olen talle ikka teinud. Kui nähakse, kelleks Jaani arwatakse, wahest siis see ka tütre meelt pöörab… Ta eksis.“

Jaan waatas Annile silma. Ta wõttis tema käe pihku. Ta ei lausunud sõnagi. Ema waatles neid koiku juurest ja silmapilguks käis nagu päikese-kuma ta kurwast näost üle.

„Ütle ometi, kuda sa siia tulid ja miks?“ küsis Jaan wiimaks Annilt. „Sa ju teadsid, et isa siin on, nagu ise räägid.“

„Teadsin küll. Selle pärast ma just tulin.“

„Kuda sa julgesid? Sa tulid ju isa nagu siit ära ajama.“

„Ajasingi. Ma poleks aga arwanud, et ta nii ruttu läheb.“

„Aga mis ta sinuga nüüd kodu teeb?“

Isewärki tõsine naeratamine liikus tüdruku suu ümber.