— 131 —
lugu pidanud, seda oma ainuma waranduse arwanud olema, mida üksgi inimene maailmas ei tohiks puutuda… Kas nad wahest Kõwerkaela ja Luha Mardi öösisest käigust oliwad haisu saanud? See wõis kahtluseks asja küllalt anda, ehk küll üksnes nähtawaks. Aga miks nad sellest sõna ei lausunud? Miks nad oma ettewõtet sellega ei põhjendanud? See oleks ju nii mõjuw põhjendus olnud, et terwe pikk sõnawahetus tulemata oleks jäänud. Wirgu Andres wähemast oleks paari keerulise sõnagagi asjale külge täppinud. Et ta seda tegemata jätnud, siis oli kaunis kindel, et mõlema kelmi külaskäigust Wäljaotsa saunas midagi ei teatud. Nad tuliwad siis Jaani teada ilma mingisuguse nähtawagi põhjuseta, ainult sel arwamisel, et ega niisugused inimesed, nagu need sääl Wäljaotsa saunas, ilma warguseta wõi elada, — ega neil auu ega häbi ole… See mõte torkas end Jaani hinge sisse nagu nüri, hambuline nuga.
Ta kähwas istmelt üles ja astus
