— 109 —
ta küsis korraga, käewart Jaani kukla ümber hoides, päris pühalikult:
„Tunnista, wend, kas me oleme sõbrad wõi mitte! Kas me oleme kõik ühesugused Eesti wennad, kes walmis on üheteise eest kas wõi elu jätma?“
„Muidugi, muidugi,“ kohmas Jaan uniselt.
„Waata, wend, siis me teame ka, mis meie kohus on, ja meie kohus on ühteteist aidata. Kas see on õige wõi ei ole?“
„Õige, õige!“
„Siis pead sa mind wähe aitama, Eesti wend! Kuula, mis ma sulle ütlen, ja ära sa mu sõnadest wõõriti aru saa… Sina, Kõwerkael, pea nii kauaks lõuad… Waata, wend, lugu on see“… Ta surus oma hääle sosinaks ja nihkus Jaanile weel lähemale, nii et nende ninad peaaegu kokku puutusiwad.
„Räägi aga, räägi,“ julgustas Jaan, „ega sul ometi sala-asju ole, et sa mind nii wäga usutad. Mina pole mees, kes oma abi keelab, kui asi auus on.“
