— 107 —
„Kuhu nad sihiwad oma sõnadega?“ mõtles Jaan, oma pääd, mis raskeks kippus minema, käe najale toetades. Ta meelest oli korraga, kui peaks nende meeste siinolemisel mingi otstarbe olema, kui poleks nad mitte liht öömajalised, kes tuliwad ja lähewad. Ja ka nende wiinadel, nende lihal ja sepikul näitas otstarbe olewat. Aga missugune?
„Kas ei oleks aeg küljeli heita,“ pani Jaan ette, arwates, et ta neid seeläbi lühemale seletusele sunnib. Ruuna lähme wist muidugi weel waatama, siis wõime ka paar sületäit heinu põrandale tuua. Aeg hakkab tõesti juba hiljaks jääma.“
„Tühi lori!“ naeris Juku laialt; „pudelid alles pooleli ja laada öö! Minule küll enne und ei tule, kui kolu kuum. Wennad, oleme parem rõõmsad ja ajame weidike weel mõistlikku mehe juttu!… Jaan, kallis sõber, meil on sulle paar sõna lausuda, paar wiisakat sõna —“
Jaan märkas, kuda Mart Jukule põlwega külge tõukas, mispääle wiimane kohe põiklema lõi:
