Lehekülg:Külmale maale.djvu/103

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 101 —

„Mis wurask see sääl oli?“ küsis wiimane.

„Ääh, laada kraami ja muud kribukrabu täis,“ wastas Mart pääliskaudselt; „wanamoori kangas ka sees, millest laadal lahti ei saanud.“

Kui tuppa tagasi mindi, wõttis Juku ree päält weel ühe kotikese ja paberiga mähitud paki kaasa. Toas ladus ta kotist wõikarbi, sepiku-leiwa ja lihakarbid laua pääle; siis awas ta paberipaki, millest hääd lihawad heeringaid nähtawale tuliwad. Ema oli waheajal üles tõusnud ja seeliku selga tõmmanud; külaliste palwe pääle wõttis ta ka laua lähedal istet. Mehed tõmbasiwad igaüks wedrupää-noad westi-taskust ja hakkasiwad leiba ja liha lahti lõikama. Et wiinaklaasi majas ei olnud, siis rüübati otsekohe pudelist. Pereeidele pakuti muidugi kõige päält.

„Ma tean, et sa naese-moodi mees oled, Jaan, selle pärast tõin sinu jaoks ka päris punast suhkruwett kaasa,“ rääkis Kõwerkaela Juku sõbralikult hirwitades, kuna ta punase wiinaga täidetud pudeli ema