— 100 —
ruuna tuttu, muidu hakkab külmetama — märg, nagu ta on.“
Jaan pistis küünla-otsakese suitsenud laternas põlema ja läks mõlema külalise järel uksest wälja. Sauna ees seisis kaunis suur ja rammus kõrw aurawa nahaga; tal oli lai wana töö-regi taga, selle pääl pikk heinakott istmeks ja hää kogu lahtiseid ristikheinu, mis kesk-kohal kaunis kõrges kuhjas seisiwad, nagu oleks nende all mõni suurem asi warjul. Hobuse hääd riistad sündisiwad halwa reega wähe kokku.
Warsti oli ruun rakkest lahti ja Jaani puniku asemel laudas. Külalised oliwad hobuse toimetamisega nii agarad, et lauda kurb tühjus nende tähelpanemistgi ei äratanud.
Luha Mart kahmas wiimaks ree päält heinte alt suure ja kaunis raske koti sülle, tassis ta lauta ja wiskas hobuse kõrwale nurka. Juku tuli sületäie heintega tagajärel, wiskas need nagu kogemata koti pääle ja ajas seejuures Jaaniga, kes laternaga tuld näitas, ühte lugu elawalt juttu.
