Lehekülg:Külmale maale.djvu/100

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 98 —

Selle aja sees ruttas Juku paari wiinapudelit laua pääle ja nii lambi kõrwale panema, et tulehelk ühe walget, teise punast sisu laskis särada.

„Ja et aeg igawaks ei läheks ja uni nii pea silma ei tuleks, wõtsime ka wa’ elutilka ligi,“ tähendas ta suud maigutades. „Siin on ka kamalu täis laada saia eidekese ja lastele… Olge siis hääd inimesed ja ärge pange pahaks, et öörahu tulime rikkuma. Jaan, tule siia, lepime ära!“

„Palju mul siin torbikukeses öömaja anda on?“ wastas noor saunamees tagasihoidlikult. „Näete isegi — pääd jalad omalgi juba koos. Ja külje alla pole mul kõrt sasigi tuua.“

„Wõtku tühi,“ lõi wanem külaline käega, „ega me unest tehtud ole! Laada aeg — wõib ka öö niisama surnuks lüüa! Kui aga järi pääl natuke tukkuda saab.“

„Une wastu tõime ju rohtu kaasa, wa’ wennas,“ naeris Juku sõbralikult. „Ja kui hommiku poole just külje-alust waja — meil heinu pääl küllalt.“