Lehekülg:Kõtistamise kõrred Wilde 1888.djvu/62

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 60 —

„Wanamees, oled sa weel pahane?“ küsis ta maha löödud silmadega, mis aurawasse koogiwaagnasse wahtisiwad.

Nagu minewiku sülest helises kurwale mehele tasane wärisew heal hingesse, ja alandlikult laskis ta pea norgu, nagu ootaks ta, et mammakene endisel wiisil ta otsaesisele suud annaks. Seal sosistas saatan ise talle kõrwa: „See on kõik ainult wale ja pettus! Wõib ta oma meelituse läbi sündimataks teha, mis ta nii selgeste wälja ütelnud? Ja kui mamma oma käe ta kaela ümber pani, peastis ta enese wägise lahti ja ütles pead raputades:

„Ei, Marta, sa ei ole hea inimene! Sinu süda ei ole ialgi minu oma olnud, waid sa teenid ebajumalaid, kes sinu sees elutsewad ja keda ma ei aimanudgi kuni siiamaani. Sa oled — ära pane pahaks — kuri kawal naene.“

„Juhan!“ kogeles Marta ehmatades ja pisarad tungisiwad tal silma. „Mina kuri ja kawal naene! Jumal andku sulle andeks! Mis ma olen sulle teinud? Mis ma olen rääkinud, mis mitte õige ei oleks?“

„Ja sa jääd oma sõnade juurde?“ hüüdis köster wahele. „Ja ja ei tunne oma ülekohust ikka weel mitte ja ei kahetse oma pattu kotiriides ja tuhas?“

„Ei kahetse pattu,“ wastas Marta, „pattu? Oh sa wägiwaldne mees! On see siis tõeste wõimalik? Pannkooka teen ma temale — waata kui kenad — nuusuta, missugune lõhn! Tema juurde tuppa tulen ma, tahan teda meelitada, kallistada, tahan kõik wiha ja tüli unustada, alandan ennast ja astun