— 45 —
„Maksku mis maksab, tulgu mis tuleb — ma katsun weel wiimast abinõuu,“ mõtles ta ja jooksis tuppa. Seal hakkas ta peremeest sängis üles raputama. See ei tahtnud ega tahtnud tõuusta.
„Peremees, peremees — hobusewargad õues!“ hüüdis Joosep.
See aitas. Lipuwere wanamehel ei olnud millegi mu eest nii palju hirmu kui hobuse-wargate eest. Sõna „hobusewargad“ äratas ta kohe üles. Joosep tiris ta sängist wälja ja wedas uksest õue. Wanamees nühkis silmad selges, weikene walge oli juba wäljas ja imestusega nägi ta, mis õues sündis. Hobune lõhkus Jaaguga ikka weel õues edasi tagasi.
„No nüüd on pergel lahti!“ hüüdis Lipuwere peremees, kelle peast wiin weel täieste ei olnud lahkunud. „Ma annan oma pea, kui see kelm seal mitte minu õepoeg Jaak ei ole.“
„See ta on, see ta on, seda näen mina ka nüüd,“ tähendas Joosep; „ei tea mis uhkus see on, et ta meie hobusega öösel ümber ratsutab?“
„Warastada tahab ta meie hobust, mis siis muud,“ karjus wihane peremees. „Kes oleks arwata wõinud, et minu oma suguseltsi seas niisugusid kelmisi on! Tohoo, urjah, kelmid! Enne laimawad minu tütred ära, siis hakkawad wargale! Oma onu hobuse tahawad ära wiia! Näe, on juba oma hobuse ka ette pannud ja tahtsiwad wist praegu punuma pista. Aga kelm ei teadnud, et meie ruun wõõrast inimest selga ei lase; ta sai muidugi kohe peruks. Joosep, püüa hobune kätte,
