— 38 —
„Noh, selle toidu pärast, mis meile sealt tuuakse, wõime küll nälga jääda,“ kurtis Enn haledalt, „loll Leena põletab ju liha sööks.“
„Oi häda,“ kajas Leena heal toast, „pann läks ümber! Miina, nopi lihatükid tuha seest jälle panni peale; pole sellest wiga ühtigi! Ega onupojad mõned saksad ole, et tuhast liha ei wõi süüa!“
Jaak ja Enn ohkasiwad. Nende waeste kõhud oliwad tühjad!
Nüüd tuli lollakas Miina piimapüttiga sisse, mis ta käes nii läikis, et piim tal mööda rindu maha jooksis. Leena lonkas liha ja leiwaga ka tuppa.
„Hakake siis nüid larpima,“ hüüdis Miina, kui söögid laual oliwad.
Enn ja Jaak raputasiwad päid ja püüdsiwad wabandada, et kõhud sugugi tühjad ei olla; wiimaks asusiwad aga siisgi lauda ja nimelt selle nõuuga, et wähemast natukene piima ja kuiwa leibagi süüa, sest tuhane ja sööks põlenud liha ei kõlwanud kuhugile.
Sõiwad siis mehed kuiwa leiba soolaga, aga lihasse ega piimapüttidesse ei tihkanud kumki puutuda. Leena imestawa küsimise peale, miks onupojad paljast leiba närida, kostsiwad mehed et — et piim neile kõhuwalu ja liha — peawalu tegewat, misüle Leena õige kentsaka, pool kahetsewa pool pahase näo tegi.
Joosep püüdis meestega juttu ajada, et aga nad oliwad nii nukrad rõhutud ja wihased, et jutu puhumisest midagi ei
