Lehekülg:Kõtistamise kõrred Wilde 1888.djvu/36

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 34 —

Pereisa oli juba kodust ära läinud, kui külalised sinna jõuudsiwad. Joosep jäi õue hobust eest ära wõtma, kuna mõlemad Mulgid majasse astusiwad. Toas ei olnud inimese hinge. Mehed ootasiwad kaua asjata, et keegi sisse astuks. Wiimaks tuli Joosep wäljast. Külaliste wõõrastawate küsimiste pääle, kus siis kõik majarahwas olla, seletas sulane, et isa tarwilise asja pärast kaugele ära sõitnud, tüdrukud olla aga wististe kusgil peidus, sest nad olla wäga häbelikud.

„Nonoh, kuda siis isa wälja wõis sõita,“ ütles kosilastest teine, „meie kirjutasime jo, et me täna siia jõuame.“

„Meile ei ole kirja tulnud, seda tean ma selgeste,“ kostis Joosep, „külap ta siis kaduma läks. Isa tuleb aga ööseks wõi teiseks homikuks koju, — eks wiitke tütarlastega aega; küll ma nad peidust wälja kutsun.“

See sündis. Kõige enne ilmus Miina. Osawaste longates lähenes ta meestele, misjuures ta silmad pooldis kinni pigistas, nagu see lühikese nägemisega inimestel wiisiks on.

Jaak — nõnda oli paksu kosilase nimi, kellele Miina mõrsjaks määratud — Jaak lõi näost päris kahwatuks, kui ta lonkawat pruuti nägi. Tüdruk oli näo ja keha moe poolest ilus, seda ei wõinud keegi salata — aga päris wigane!

Miina lonkas üsna meeste ligidale ja wahtis mõlemale pilul silmal õige nina juures näosse.

„Ah soo,“ ütles ta, „külap te’ siis ikka Wiljandi sugulased olete, sest ma ei tunne teid sugugi — tunnistan ja tunnistan!“

Seega sirutas ta käe teretamiseks wälja, mille Jaak külma wärinaga wastu wõttis.