— 20 —
tahtmist ja käsku pean täitma! Ma olen sinu waba naene ja ma ei lase ennast mitte sinu tujude alla suruda, kas mõistad?“
„Wait!“ kärgatas äkilise meelega Linde, „mina nõuan aga sinult käsutäitmist!“
Nüüd oli aeg, pisaraid jooksma panna. Oh, pisarad mõjuwad nii wäga meeste kohta. Nagu iga ilus naene, nõnda teadis seda ka meie noorik. Ta oskas wäga ärdaste, wäga haledaste ja mõjuwalt nutta.
Weerand tunni pärast sündis siis ka, mis pisarate järele ikka sünnib: isand Linde andis naesukesele suud, meelitas, paitas ja — andis naesele luba, selle tädi juurde minna, kes õieti „tädi“ ei olnud. Et ta seda luba raske südamega andis, seda wõib igaüks ise arwata.
Et mitte mehe umbusaldust äratada, ei pannud emand Linde ennast kodus piduehtesse, waid ta oli maske-riided juba päewal selle wana tuttawa juurde muretsenud, keda ta wahel tädiks nimetas. Magus musu armulisele hea südamega abikaasale, kes ohkades lapse sängi ääres istet wõttis, ning noorik hüppas kergel jalal toast wälja.
Isand Linde süda läks õige raskeks. Sügaw waikus ümberringi, lapse ühetasane hinge tõmbamine, kella ühetooniline tiksumine — kõik see tegi teda nii nukraks. Kõige walusam oli aga mõte, et Marie warsti ei tea kelle käte wahel üle libeda põranda keerutab, ei tea kellega weinilauas istub, ei tea kellega mahedaid sõnu kulutab.
„Olgu mis on — ma lähen ka!“ kähwas wiimaks mõte Linde pähe. Ta pidas aru, kuda seda wõimalikuks teha. „Pea, see on ju tore mõte — meie wana kojamees, ta wõib lapse juurde jääda; — korter napsi talle ajawiiteks ning asi on korras. Maskeriided on mul walmis — edasi! Ma tahan oma naese üle walwata — see on õige abikaasa kohus.“
Ta jooksis alla hoowi peale ja pani kojamehele oma soowi ette. Lahke hea südamega wanakene — lapsehoidjaks nagu loodud — ei tõrkunud sugugi wastu, iseäranis weel, kui ta kuulis, et isand Linde ka oma napsi-pudeli tema hoole alla tahtis jätta.
