— 16 —
tumma neiu käest kinni, pikkamisi laskis ta selle jälle lahti. Siis ohkas ta sügawaste.
„Teie õde on — wahast!“ ütles ta pool nutuse, pool naerulise healega, „oh mina esimene lambapea, kes ma sellest alles nüüd aru saan! Kohe homme ostan omale prillid, minu lühikene nägemine mängib mulle muidu weel mõne hullema wingerpussi.“
„Minu õde on paraku wahast,“ sõneles Juliette naljatujul, „ja teie wõtate küll oma palawad sõnad, mis te’ talle kõnelesite tagasi, olgu küll, et mu waese õekese wahast süda selle pärast wististe lõhkema saab. Ta oli wäga õnnelik, et teie teda oma aknast imestades mõnel päewal waatlesite ja koguni märku andsite, et te’ oma südame temale kaotanud. Selle pärast istusgi mu õekene alati siin akna all. Oh, nüüd on kõik möödas. Wõi heidate ehk armu mu kalli kaksik-õe peale ja wiite ta siisgi altari ette, sest temap see ju oli, kes teie südame tuksuma pannud.“
„Ei, nii armuheitlik ma ei ole,“ wastas Iwan Karlowitsch. „Teie õde on mind petnud; miks ta mulle ainust märku ei andnud, et tal wäikene kehalik puudus külles on: tal ei ole hinge sees! Mul on palju armsam, kui ma abikaasa saaksin, kes minuga wähemast kõneledagi mõistab. Sel põhjusel pööran ma siis teie poole ja kannan oma endise südame-awalduse uueste ette. Juliette, kas see ehk wõimalik oleks —?“
„Oma õnnetuma õe pärast tahan ma seda wõimalikuks teha. Iwan, ka mina ei ole asjata läbi akna wastas seiswa maja poole luuranud!“…
„Juliette!“
„Iwan!“
Waewalt oli esimene magus musu wahetatud, kui tumm Juliette oma mängutoosiga lustilist waltsi hakkas mängima, pead pahemale ja paremale poole käänates, nagu tahaks ta ennast muusika läbi trööstida, et peigmees truuduse murdnud. Kuju tagant oli wäikese poisikese naeru-kõhistamist kuulda.
