— 13 —
Neiu jäi endisesse olekusse. Mitte sõna ei kostnud ta, kordagi ei pöörnud ta silmi nooremehe poole, mõttes ja tõsiselt wahtis ta maha. Minutin oli kõige suuremas kitsikuses.
„Teie näitate sügawas mõttes olewat, preili Berdioz“, algas ta kogeldades uueste, „wäga kahju, et ma teid eksitan, aga mind juhatati siia ja teie kirjas oli praegune tund nimetatud. Kui te’ soowite, siis lähen ma jälle tagasi ja tulen hiljemine, kui te’ lubate. Ma palun, preili, kostke mulle ainus sõnagi!…“
Asjata! Neiu ei muutnud oma olekut karwa wäärt. Ta ei pilgutanud silmi, ei liigutanud huuli. Külma wärin käis Minutinil keha üle. Oli tema paleus wahest — kurt ja pime kah! See oli aga wõimata; uulitsal ja teatris oli ta ju kui igapidi terwe inimene ilmunud. Mis tal küll praegu wõis meeles ja mõttes olla?
„Ma saan aru teie waitolemisest ja tõsidusest“, ütles Iwan Karlowitsch pika piinliku waheaja järele sügawaste ohates. „Teie tahate mind karistada, et ma nii hulljulge olnud, teile läheneda, teie sõprust, teie osawõtmist otsides. Ma ei ole ju seda wäärt. Ma ei saa isegi aru, kudas mul see lõpmata julgus wõis olla, teie poole oma silmi tõsta, teie poole, kes teie oma ingli-iluduses nagu kõrgel seisaw paleus kunagi minu sugusele surelikule ilmpuutumata olete! Aga mida wõin mina selle eest, et teie mu meele, mu mõistuse, mu hinge esimesest nägemisest saadik nõiduslise wäega ära täitsite, põlema süütasite, raugemata, ilmkustumata lõkkele. Neiu Berdioz, ma olen teie wang, tehke minuga, mis te’ tahate, nuhelge mind, surmake mind, ma olen kõigega rahul! Juliette, ma armastan teid nii palawalt, et ma mõistuse kaotaksin, kui teie mind enesest armuta ära tõuukaksite…“
Nüüd pikkamisi hakkas elu preili Berdiozi liigetesse tulema. Ta tõstis pead, nokutas paar korda ja waatas pahemale ja paremale poole, nagu ärkaks ta sügawast unest. Nooremehe meelest, kes wärisedes eemal seisis, oli aga siisgi nagu ei heidaks ta ainust pilku tema poole. Kõige kentsakam ime tuli aga weel. Mitte ainust sõna ei lausunud Juliette Minutini
