Lehekülg:Kõtistamise kõrred Wilde 1888.djvu/10

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 8 —

habet silitades, „mul on ju nüüd kõigist kõige armsam kutsukene käes — ära pane pahaks, Jaak!“

„Ja mina leidsin ilusa wäikese kiisu,“ oli minu õnnelik kostus.

Wana sulane wahtis amuli suuga meie kallistamist pealt.

„No nüüd on kurat lahti! Nüüd muretseb enesele suure woostri-koera ka weel kaela,“ kuulsin ma teda habemesse urisewat. — —

Rosa ja mina oleme praegu õnnelik abielupaar. Alles teisel abielu aastal tunnistasin ma temale oma kosja-kawaluse üles. Ta torises natukene selle „pettuse“ üle, andis aga warsti järele, naerisgi hullu nalja üle ja ei kahatse täna päewani, et ta rättsepale mehele läinud. Peale ühe koera ja kassi oleme kõik teised ära kaotanud. Wäikese maja Israeli uulitsas müüsime ära ja ostsime suurema Kassisabas. Lõppeks lugejale teatuseks: ma teen kõiksugu rättsepatööd üliodawalt ja ülihästi!…