OSIAS. Miks tahate täna nii väga kuulata Juuditi sõnu ja miks ei lähe te oma kodadesse! On teil veest puudus või on teil leiba vähe, et seisate ikka veel Juuditi ümber? Eks ei ole ta teile kõike küllalt annud, mida tahate siis veel? Või kas teie ei mõista, et Iisraeli õnn on puutunud Juuditi meeli ja et Juudit ihkab surma, nagu usuks ta surmas igavest elu. Juudit tappis Olovernese ja sellepärast tahab ta nüüd ise surra. Aga kas peab Iisrael oma seaduste järele kohut mõistma Olovernese surma pärast või kas on Jehoova käskinud kätte maksa Iisraeli vaenlaste kadu? Minge, Petuulia mehed ja naised!
JUUDIT. Jääge, ütlen ma teile, sest ei ole tõsi, et ihkan surma Olovernese pärast. Asjata võtab Osias suhu Olovernese nime, sest mina räägin teile ainult oma mehest Manassest. Tema verevalamises olen süüdi, tema surma pärast pean ka mina surema, kui maksavad Iisraelis veel Jehoova käsuseadmised. Või ei usu te mind? Pean ehk tooma tõendusi, pean ehk nimetama tunnistajaid? Rääkige, ma olen valmis! (Liikumine, segane vada.)
OSIAS. Inimesed, ärge nõudke tõendusi, ärge nõudke tunnistajaid, ärge nõudke täna Juuditilt tunnistajaid, sest täna räägib ta oma murtud meelte pärast, täna räägib ta oma kurva südame pärast. Aga ei ole hea, kui leinajalt nõutakse tunnistajaid leina pärast, hea on ainult, kui leinate leinajaga. Minge oma kodadesse ja leinake, sest Juuditi meel on haige ja tema süda on suures mures.
JUUDIT. Ärge minge, kui armastate õigust. (Liikumine.) Ja te peate õigust armastama, sest Jehoova on õiglane. Aga Osias püüab varjata õigust, ta paneb õiguse kui tulukese vaka alla, iseenda pärast paneb ta õiguse kui tulukese vaka alla. (Suur liikumine. Rabi ja Kabris pistavad pead tähendusrikkalt kokku. Sõnakõmin.)
