Lehekülg:Juudit Tammsaare 1921.djvu/9

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
10
A. H. Tammsaare

NAINE (laps süles). Jumala rahu olgu…

JUUDIT (vahele) Mis sa tahad?

NAINE. Jehoova õnnistus olgu Juuditi majale.

JUUDIT. Räägi, mis sul vaja.

NAINE. Tilk vett.

JUUDIT. Minu astjad on tühjad.

NAINE. Üksainus tilk… Jehoova nimel… ma palun.

JUUDIT. Ütlesin juba — minu kruusid on kuivad.

NAINE. Halasta, Juudit, sest sa oled ikka lahke ja helde olnud. Sa oled vaeseid toitnud ja paljaid katnud, sa oled peavarjutuile ulualust annud… Vaata, mu lapsukese silmad on juba suletud, palekesed lohku vajunud, kurtunud keel ei liigu enam veretute huulekeste taga. Ta on mu ainuke nääpsuke ihuvõsu, mu ainuke Jehoova õnnistus, — olen lesk.

JUUDIT. Ka mina olen lesk ja mul pole ainustki last. Aga Iisraelis on veel mehi küll.

NAINE. Emand, olen vaene, olen vana, olen inetu, mind ei taha enam ükski Iisraeli mees.

JUUDIT. Mis võin siis mina, olen naine nagu sinagi.

NAINE. Anna ainult pisut vett. et korrakski oma lapse suud kastaksin, siis võib ta surra, kui see on Jehoova tahtmine.

JUUDIT. Pista talle rind suhu.

NAINE. Ta suu ei ime enam.

JUUDIT. Siis lüpsa end ja jooda oma last.

NAINE. Näljast ja janust olen aher juba kolmat päeva.

JUUDIT. Niisuta siis silmaveega ta huuli.

NAINE. Silmad on kuivaks saanud nutmisest, põud on silmalauges suure nutu pärast. Kogu linn on karjumist täis.

JUUDIT. Sa tunned vagajuttu emast, kes suure põua ajal oma