JUUDIT. Kas kuulete, Petuulia mehed ja naised! Kõige vägevam meeste seas on tapetud, mida kardate siis veel. Avage väravad ja minge.
(Väravad avatakse ja sõjariistus mehed hakkavad välja minema. Naised ja lapsed ronivad müürile vaatama.)
AKIOR (Juuditile) Mul on kahju Olovernese pärast, hirmus kahju on mul tema pärast. Oleksin tahtnud veel kordki teda elavalt näha, tema sõnu kuulda. Kõik kartsid teda kui vaenlast, aga tema talitas, nagu ümbritseksid teda ainult sõbrad. Meid kõiki täitis imestus tema tegude pärast, sest tema polnud, nagu on teised mehed, tema polnudki nagu mees, vaid nagu mõni pooljumal, kes surmas saab surematuks.
JUUDIT. Jah, tema polnudki nagu mees.
AKIOR. Tema oli nagu mõni püha, kes kõrvest või kõrgeilt mägedelt tulnud inimeste sekka, kus ta liikus kuutõbisena kõige hädaohtlikumail rajul. Meie kõik imestasime, kuidas ta küll ei kuku, kuidas ta juba ammugi hukka pole saanud.
JUUDIT. Jah, parem oleks võinud ta juba ammugi hukka saada, veel enne kui minu silmad teda nägid.
HÄÄLED (müürilt) Kaevude valvurid põgenevad! Kaevud on vabad! Kaevud on meie meeste võimuses! Mehed joovad! Mehed joovad allikavett niipalju kui süda kutsub!
OSIAS. Kas kuuled, Juudit, kaevud on vabad! (Juudit ei pane tähele juteldes Akioriga.)
HÄÄLED (müürilt) Assuri leeris on läbisegi jooksmist märgata! Assur põgeneb! Assuris on hirm! Kõik jäetakse maha! Kõik põgenevad meie meeste eest!
NAISED (müürilt tulles, jooksul) Kaevud on vabad, meil on juua küll! Kuulge, Petuulia mehed ja naised, meil on vett küll, kaevud on meie päralt! (Väravatest välja. Jooks, kisa, kära.)
OSIAS (tõttab müürile ja hüüab sealt) Assur põgeneb pöörases hirmus, tema laager langeb meie meeste kätte. Kaamelid,
