JUUDIT. Pane see kotti ja lähme.
SUSANNA (asja võttes) Kui raske! Mis see on?
JUUDIT. Olovernese kallim varandus. Rutta! (Tahab välisukse poole minna.)
SUSANNA. Emand, sul pole kingi jalas, su kingad on Olovernese ukse ees.
JUUDIT (jahmatab, pöörab ümber, tahab minna kingi võtma, aga nõrkeb ära).
SUSANNA, Juudit, mis sul on? Emand, mis on sul viga? (Ümmardaja toimetab Juuditi juures, kes varsti toibub.) Sa oled nii hirmus kahvatu, nagu oleksid mõnda kurja nägemust näinud.
JUUDIT (sonivalt) Ma puutusin Olovernese mõõka, ta oli nii haljas ja terav, sa ei tea, Susanna, kui hirmus terav oli Olovernese mõõk kui ta tema peatsis rippus. Pane mulle kingad jalga (ümmardaja teeb seda), põgeneme omaste juurde, lähme mägedele, lähme, nagu läheksime palvele, Olovernes lubas mul palvel käia.
SUSANNA. Kas emand jaksab käia?
JUUDIT. Aita mind üles, küll hakkan jaksama, väljas hakkan hästi jaksama, siin on raske, sumbunud. (Ümmardaja võtab pambu ja nad lahkuvad välisuksest.)
(Eesriie.)
NELJAS VAATUS.
(Linnamüür, väravad, väravavahid. Ruttu valgenev hämarik.)
I VAHT. Mu kõht on tühi.
II VAHT. Mul on janu, keel hakkab kurgulakke kinni.
