JUUDIT. Siis pidi see Olovernes olema, kes end liigutas; kuulsin selgesti, et keegi end liigutas. (Läheb ja vaatab ukse vahelt) Olovernes magab, tema ei liiguta, tal on imelikult rahulik uni. Susanna, tahaksin tema mõõka katsuda, tahaksin tema mõõka peos hoida: ta on nii ilus ja suur, pidemel säravad kalliskivid.
SUSANNA. Emand, ära himusta Olovernese mõõka, sul on omal kalliskive kodus küll. Lähme koju!
JUUDIT. Ei, Susanna, ma ei lähe enne, kui olen puutunud Olovernese mõõka. Ta paistab nii haljas ja terav, et mul hakkab kohutav himu tema tera puutuda. Ma võtan kingad jalast ja lähen, lähen üsna tasa, et ei segaks Olovernese und.
SUSANNA. Emand, ma palun, ära mine, ära puutu magaja mõõka; ei ole hea, kui naine puutub magaja mehe mõõka.
JUUDIT. Ainult üks kord, Susanna, siis lähme, katsume jõuda valge hakus mägedele. Mine pane telgis kõik valmis, ma ootan sind siin, siis lähme ühes.
SUSANNA. Tule, emand, minuga telki, mul on õudne üksi minna.
JUUDIT. Ei, ma’i tule, mine üksi, ma vaatan seni Olovernest ja tema mõõka, natukene aega tahan veel Olovernest ja tema mõõka vaadata, siis lähme.
SUSANNA (läheb oma telgi ukseni ja pöörab ümber; paluvalt) Emand, ma palun.
JUUDIT (ärevalt, nagu vihaselt) Mine juba!
SUSANNA (kaob).
JUUDIT (vaatab ukse vahelt, tõmbub nagu otsustavalt tagasi, laseb eesriide langeda, võtab kingad jalast ja astub ettevaatlikult Olovernese telki).
(Näitelava seisab natukene aega tühi, siis tuleb ümmardaja oma pambuga, ja kui ta Juuditit eest ei leia, ruttab ta Olovernese telgi ukse poole. Aga enne kui ta sinna jõuab, astub sealt Juudit tõsisena ja kahvatuna vastu, käes mingisugune riiete sisse mässitud asi).
