NIMETU. Aga et ta on, siis olen mina… siis pole mina midagi.
JUUDIT. Ei, sa oled, tunnen, et oled. Sul on ilusad juuksed. Oloverneski ütles, et sul on ilusad juuksed. (Läheneb Nimetule.) Kui ma su juukseid puutun, hakkab mu süda värisema. Tule, ma istun, pane pea mu põlvile, ma tahan su juukseid silitada. (Istub lambanahale ja tõmbab Nimetu pea omale rüppe.)
NIMETU (lamades) Juudit, Juudit!
JUUDIT. Kas tunned, mu põlved värisevad. See on sinu lokkide puutumisest. Hakkab valus ja kuum, nagu oleks tulemas midagi sootuks uut. Ihkan ainukese järele, aga nüüd on neid kaks: sina ja Olovernes. Miks ei tapnud sa sel korral Olovernest!
NIMETU. Juudit, Juudit!
JUUDIT. Või miks ei tapnud tema sind!
NIMETU. Seda oleks pidanud ta tegema.
JUUDIT. Sa ei pane mind mikski, Nimetu.
NIMETU. Võiksin sinu pärast rohkem kui ühe elu anda, kui mul enam kui üks elu oleks.
JUUDIT. Aga kuidas tihkaksid siis surra, kui mina elan?
NIMETU. Sinu pärast surra on magus, Juudit. Mida enam sulle lähenen, seda enam tunneksin nagu surma lähedust.
JUUDIT. Mitte nõnda, mu armas! Enam ei tohi sa surma armastada. Katsu mu käsi, mu käsivarsi, vaata mu silmi, näed mu huuli, kas kuulutavad need surma? Või on mu juustel surmalõhn (laotab juuksed Nimetu näole), haista, uhkavad nad haua niiskust? (Võtab Nimetu pea ja surub vastu rinda.) Tunned, kuidas rinnas peksab? on surm niisugune, tuksub surmal nõnda süda?
NIMETU. Juudit, Juudit! (Haarab tema ümbert kinni.) Mu telgis on ase tühi, läbi katuseaugu vilguvad tähed, pärast tõuseb kuu, nüüd peabki ta juba tõusnud olema, kõnnib kui neitsilik naisjumal üle taeva.
