SUSANNA. Emand, mis on? Mis sa nägid?
JUUDIT (pöördub; lootusetult). Ta magab, Olovernes magab. Ta jõi liig palju magusat viina ja nüüd magab ta. Susanna, kas kuuled, kas mõistad: Olovernes magab. Aga homme, siis läheb ta Iisraeli vastu, läheb võib olla Jeruusalemmast saadik, teotab pühakoja, rüvetab tema riistad… Issand, päästa oma rahvas, anna talle abi! Tee raskeks Olovernese uni, et ta ei ärkaks ei sel ega tuleval päeval. (Uuesti riiete vahelt piiludes) Ikka magab ta, Susanna, ta uinub nagu lapsuke rahulikult… Mõõk ripub tal peatsis, terav, haljas mõõk.
(Nimetu pea tuleb oma telgi uksel nähtavale.)
NIMETU (sosinal) Juudit… Juudit!
JUUDIT (nagu virgudes) Nimetu! Sina!
NIMETU. Sa oled üksi.
JUUDIT (annab ümmardajale märku ja see kaob oma telki). St! Olovernes magab.
NIMETU. Mina valvasin kogu selle aja.
JUUDIT. Miks sa ei maganud?
NIMETU. Uni ei tulnud: mõtlesin sinu peale, mõtlesin, et oled Olovernesega.
JUUDIT. Ütlin juba: Olovernes magab. Mõõga on ta riputanud peatsisse ja ise heitnud magama. See on sama mõõk, millega ta sinul lõi pistoda käest, kindlasti seesama. Teda nähes saan ikka kurvaks.
NIMETU. Mispärast, Juudit?
JUUDIT. Miks ei ole sina Olovernes või miks pole Olovernes sinuks!
NIMETU. Ikka Olovernes, Olovernes. Sa räägid ainult temast.
JUUDIT. Sina meeldid mulle, Nimetu, sellepärast räägin Olovernesest. Kui teda poleks, siis oleksid ainult sina.
