kiitma sinu nime, Jehoova? Anna mulle märki, juhata mind! Homme läheb Olovernes mägilinnade ja su rahva vastu, homme langevad Iisraeli müürid, homme tapetakse ta pojad, naerdakse ta tütred linnatänavail ja ristteil. On see su tahtmine, Jehoova? Kuule mind, Issand, kui sa oled elav jumal ja kui annad abi elavatele! Hingeahastuses hüüan sinu poole; ära jäta mind maha, kinnita mind, läkita trööstija! (Nuuksub kummuli.)
SUSANNA. Juudit, mu tütreke! Tõuse üles, katsume pimedas omaste juurde pääseda ja sureme ühes nendega, kui see on Jehoova tahtmine
JUUDIT (püsti) Kes on mu omaksed? Mis on Jehoova, kui ta mind ei kuule!?
SUSANNA. Isa Aabrami ja Jakobi jumal.
JUUDIT. Miks ei kuule ta siis mind niisama, nagu kuulis ta neid?
SUSANNA. Mu lapsuke, lapsuke…
(Vaikus.)
JUUDIT (kuulatades) Tasa! Kuulsid sa midagi? Keegi liigutas, keegi astus. See oli Olovernese samm… ta tuleb… tuleb mind kutsuma.. Kas sa ei kuulnud, Susanna?
SUSANNA. Ei, ma ei kuulnud midagi.
JUUDIT. Aga mina kuulsin, kuulsin selgesti. (Erevil) Jälle! (Vahib üksisilmi telgi uksele.) Ta tuleb… tuleb kindlasti, ainult pisut pean ootama, pisut kannatama. (Kuulatab.) Nüüd peaks ta juba jõudma; lähen talle vastu, lähen telgi uksele vastu (astub otse vastu ust.) Olovernes!… Olovernes!… Ei vasta. Aga ma tunnen, ta seisab ukse taga ja kuulatab, kuulatab ja ootab… mind ootab ta, sest ta ütles, mu ihusoojus on magus. Tule, Olovernes! (Lükkab käega ukseriide kõrvale, vaatab silmapilgu ja laseb siis käe ning pea langeda.)
