JUUDIT. Olovernes, halasta! Halasta minu ja mu sugurahva peale.
OLOVERNES. Ma pole kuri ei sinu ega su rahva peale. (Lahkuma hakates.) Hääd ööd, Juudit.
JUUDIT. Olovemes, ära pööra oma palet enda ümmardajast ära.
OLOVERNES. Aeg on hiline, Juudit. Naise pärast ei unusta Olovernes oma kohuseid. Mis oli, tuli ei tea kust või miks. Millal ta kordub, kes võib seda öelda. Sa oled noor ja ilus. Nebukadnetsar on tulekul, tema haaremis leidub veel nii mõnelgi ruumi, kes tahab ilmale kanda kuninga poegi ja tütreid. Head ööd. (Läheb sisetelki.)
JUUDIT (astub Olovernesele mõne sammu järele) Olovernes, Olovernes! (Langeb telgi ukse ette maha.)
(Vaikus.)
SUSANNA (tuleb kõrvaltelgist, seisatab ukse all). Juudit! (Valjemini) Emand! (Läheb põlvitab tema juurde). Sa ei leidnud armu tema silma ees?
JUUDIT (pisut tõustes) Jällegi sai mu neitsilikkus naeruks.
SUSANNA. Issand, halasta!
JUUDIT. Kuninga poegi ja tütreid ihkan ilmale kanda, aga Jehoova läkitab mu kuninga sulase juurde. Peaksin himustama ilmavürsti, aga Nebukadnetsari ori köidab mu meeled.
SUSANNA. Emand, ta pole see, kelleks sina teda pead, tal pole silmi sinu jaoks, teised kõik imetlevad sind.
JUUDIT. Kõik imetlevad ja kõik jätavad. Siin ma nüüd olen! (Nutab.)
SUSANNA. Emand! Juudit, mu armas laps!
JUUDIT (kord-korralt ägedamalt, härdamalt). Pean ehk minema ja Olovernese sõduritele laulma, Jehoova? On see su ettekuulutus, on see su tõotus? Pean ma viima oma neitsilikud liikmed ilgeteks tegudeks ja pean ma sealjuures
