OLOVERNES. Ei, sa ei armasta neid mitte. Isegi lastes armastad sa ainult nime, laste ilmalekandmisegagi tahaksid ainult oma auahnust kustutada. Oleksin mina naine, siis käiks minu auahnus sinnapoole, et kas või orjapoegist kuninglikkude troonide ümbertõukajaid kasvatada.
JUUDIT. Oleksin aga mina mees, liiatigi veel Olovernes, siis tõukaksin kõik troonid ümber ja teeksin neist uue, üleilmse, kuhu peale istuksin.
OLOVERNES (püsti tõustes) Jajah, oleksid sa mees… Aga sa räägid nagu mees. Selles olen vististi mina süüdi; ikka on mehed süüdi, kui naised hakkavad rääkima nagu mehed. Juudit, kui sa teaksid, kui vähe inimlikku võib mees omale naise juures lubada. Naine ei armasta inimest.
JUUDIT (tõustes) Olovernes, su hääl muutub, ma ei tunne enam su häält. Ära räägi minuga nõnda, mul tuleb hirm peale.
OLOVERNES. Olen väsinud, Juudit. Jõin liig palju magusat viina sinu ja Nimetu terviseks. Tahan magada.
JUUDIT. Tule puhka minu juures, pane pea mu põlvile.
OLOVERNES. Naise põlved on halb peapadi puhkamiseks.
JUUDIT. Sa vihkad naisi, Olovernes.
OLOVERNES. Seda mitte, aga enne uinumist pean pisut mõtlema, aru pidama, sellepärast pean üksi olema,
JUUDIT. Ma’i hingagi kõvasti, tahan ainult su palet näha.
OLOVERNES. Naised jäävad eemale, kui otsustatakse rahvaste ja maailma saatust.
JUUDIT (rõõmsa ärevusega) Siis ometi!? Ometi mõtled heita sulaserüü ja õlgadele võtta kuningakuue?
OLOVERNES. Jätkem see. Ütlin juba: ma ei taha naeruväärseks saada. Homme lähen ainult mägilinnade ja nende tundmata jumala vastu, et seista silm silma vastas temaga.
