JUUDIT. Olovernes, Olovernes!
OLOVERNES. Sa kordad ainult mu nime.
JUUDIT. Mis muud peaksin tegema! Kõik ilm kordab ainult sinu nime.
OLOVERNES. Jah, ma õnnetu mees, mu nimi on mu kõige suurem vaenlane. Mõnikord on mul tundmus, nagu võiks mu enda nimi mu tappa, nagu sureksin kord oma nime kätte loomuvastasesse surma. Alguses kordasid teda need, kes mind vihkasid, siis tulid need, kes mind armastasid, ja lõpuks ei osanud ka sulased ja pealikud muud paremat teha, kui aga korrata mu nime. Ema, ära hüüa oma last nime järele või hüüa teda uue nimega, mida pole keegi enne suhu võtnud ja mida ei võta enam keegi suhu, kui aga sina, mu ema.
JUUDIT. Olovernes, Olovernes!
OLOVERNES. Täna vihkan oma nime, Juudit, ta on praegu mu ainuke vaenlane.
JUUDIT. Räägitakse, sa olevat kuningate suguvõsast, sinu isa käskinud troonil paljude rahvaste üle.
OLOVERNES. Jah, räägitakse… Aga mina olen paljude kuningate ja rahvaste troonid ümber tõuganud.
JUUDIT. Miks ei tõsta sa oma isa trooni jällegi üles?
OLOVERNES. Milleks seda?
JUUDIT. Et peale istuda, muidugi selleks.
OLOVERNES. Troone loorib pettus, nende põhju põimib vaga kelmus ja nende jalad seisavad auravas veres. Olen ma kelm või mõrtsukas, et sinna tahaksin istuda.
JUUDIT. Mina pean sind kuningaks, Olovernes.
OLOVERNES (äkki istukile tõustes). Kuningaks? Mind kuningaks? Ma olen Nebukadnetsari sulane.
