juba mu meeltes helisema, sa ise helised juba mu meeltes. (Tõuseb põlvili.) Või pean ma üksi minema kustutama heledad lühtrid. Kas sulle, ema, ei hakka need lühtrid silmade peale? Armastad sa nii väga valgust? Mulle hakkavad need lühtrid ikka rohkem silmade peale, lähen ja kustutan nad, (Püsti.) Juudit, lähme kustutame kahekesi need lühtrid, ma ei taha minna neid üksi kustutama; tule, ma palun, sest ma ei taha silmapilgukski sinust lahkuda, ema. (Tõstab Juuditi kättpidi üles.) Kas kustutame kõik lühtrid, ema? (Pöörduvad käsikäes lühtrid kustutama).
JUUDIT. Ei, Olovernes, mitte kõik… mitte kõik.
OLOVERNES. Mina tahaksin kõik kustutada: tuli hakkab mulle silme peale, kui ma sinu juures laman, Juudit. (Kustutavad.)
JUUDIT. Ma palun, mitte kõik, mitte kõik.
OLOVERNES. Mitu jätame siis põlema? ühe? Ühest aitab küll.
JUUDIT. Ühest on vähe, Olovernes.
OLOVERNES. Siis kaks, kaks jätame põlema, meid on kaks, sina ja mina, kummalegi üks.
JUUDIT. Jätame kolm, Olovernes, jätame kolm.
OLOVERNES. Kolm on liig palju, liig palju on kolm, meid on kaks. Miks tahad sa jätta kolm?
(Juudit poeb häbelikult Olovernese ligi, leiab aga varsti vastuse.)
JUUDIT. Ühe jätame Nimetule, Olovernes, ühe Nimetule, tema auks, et ta meil meeles seisaks.
OLOVERNES. Olgu nõnda, Juudit: üks tuli minule, teine sinule, kolmas Nimetule (lahkuvad kolmanda tule eest ja lähevad jällegi Iambanahale). Nüüd tundub mulle, nagu oleksime juba vanad tuttavad, nagu oleksin sind ammugi oodanud, sind otsinud, kui käisin väehulkadega läbi rahvad ja maad. Sõjavankritega läksin rahvaste peale, et puutuda su värisevaid liikmeid ja kuulda su sosistavat häält.
