JUUDIT. Siis mängisin ja laulsin talle.
OLOVERNES, Millest sa laulsid talle, Juudit?
JUUDIT. Sinust laulsin, Olovernes.
OLOVERNES. Seda tegid halvasti: mina olengi vist tema suurim nukrus.
JUUDIT. Mul ei tulnud midagi muud meelde kui aga sina, Olovernes, ja nõnda laulsin ja mängisin sinust.
OLOVERNES. Miks sa’i laulnud talle noorusest, armastusest, tulevikust, temast endast!
JUUDIT. Ma laulsin kõigest, mitte temast.
OLOVERNES. Nõnda tegid ta veel nukramaks kui ta oli, sellepärast polegi teda täna pidul.
JUUDIT. Aga ta palus: laula veel, laula veel!
OLOVERNES. Vaene, nukker sõber! Tõstan karika sinu auks. Aga kuidas on ta nimi, Pagoas?
PAGOAS. Ta ei öelnud oma nime.
OLOVERNES. Teab ehk keegi tema nime?
HÄÄLED. Ei tea! Ei!
JUUDIT. Aga mina tean, mulle ütles ta.
OLOVERNES. Kuidas on ta nimi siis? Või on see saladus
JUUDIT. Ta käskis end Nimetuks hüüda.
OLOVERNES. Nimetuks! Tähendab, ta tahab olla nagu mõni noor jumal, keda veel ükski ei tunne. Nii siis tõstan karika Nimetu terviseks. (Teeb seda.)
HÄÄLED. Ta elagu! Nimetu elagu! (Juuakse.)
PAGOAS. Saagu ta oma vaenlasest nukrusest võitu, nagu Olovernes seda soovib.
OLOVERNES. Tema vaenlane on naine. Naise pärast jättis ta kodu ja omaksed maha, naise pärast tahtis ta mind tappa,
