nes; sellepärast oleks temalgi nagu kurb hääl ja silmis istuks nagu nukrus.
NIMETU. Tema puutumine on kui härda venna puutumine.
JUUDIT. Kas sa tõesti teda enam tappa ei taha?
NIMETU. Juudit, miks sa mind piinad?
JUUDIT. Palun, vasta otsekoheselt, miks sa teda ei tapnud, kui ta endast sõjariistad heitis ja kaitseta sinu ees seisis? Miks? Sa tahtsid ju teda tappa. Mina sinu asemel oleksin tapnud, oleksin tema tapnud ja siis, võib olla, ka iseenda. Aga enne tema.
NIMETU. Kas tõesti oleksid seda teinud?
JUUDIT. Arvan, et oleksin, kui oleksin seisnud sinu asemel.
NIMETU. Juudit, sa oled hirmus!
JUUDIT. Mägedel peetakse mind ilusaks.
NIMETU. Kui sa hirmus oled, siis oled veel ilusam, palju ilusam oled siis, sa oled nii ilus, et kurvaks saan, nagu kuuleksin su laulu.
JUUDIT. Mul on ka niisuguseid laule, mis teevad rõõmsaks.
NIMETU. Mina armastan kurbi. Tahaksin su jalge ees istuda, kui sa kannelt helistad.
JUUDIT. Tule õhtul minu telki, seal võid seda. Ümmardaja toob sõna. Tahad sa tulla?
NIMETU. Tahan, Juudit.
JUUDIT. Ma lasen telgi katuse avada, et sisse paistaksid tähed ja mäetipult hõbedane kuu; nõnda laulan, kuni rõõmsaks saad, Nimetu.
NIMETU. Kardan, ma ei saa enam kunagi rõõmsaks; sinu juures ei või keegi rõõmsaks jääda, Juudit, nõnda aiman.
JUUDIT. Õhtul siis…
