NIMETU. Hüüa mind Nimetuks, nõnda olgu mu nimi.
JUUDIT. Nimetu! Siis Nimetu tahtis Olovernest tappa. Mul käis värin kehast läbi, kui sa Olovernese kallale sööstsid.
NIMETU. Miks sa värisesid, Juudit?
JUUDIT. Kartsin.
NIMETU. Kelle pärast kartsid sa?
JUUDIT. Ma’i tea, oli see Olovernese või sinu pärast, Nimetu. Vististi oli see mõlema pärast.
NIMETU. Ka minu pärast, Juudit?
JUUDIT. Usun, et ka sinu pärast. Ja kui te lõpuks kui isa ja poeg teineteise ees seisite, siis hakkas mul imelikult kahju,
NIMETU. Miks kahju?
JUUDIT. Ei tea miks, praegu ei tea, võib olla teine kord, siis tean. Jääd sa kauaks siia?
NIMETU. Ei tea, kui kauaks.
JUUDIT. Aga kui kaua tahad sa veel surma armastada?
NIMETU. Sa heidad minu üle nalja, Juudit.
JUUDIT. Ei, Nimetu, aga ma ei taha, et sa kurb oled, et sa surma armastad.
NIMETU. Ka sina jääd siia, Juudit?
JUUDIT. Jään.
NIMETU. See olid sina, kes oma telgis hiljuti laulis ja kannelt helistas? Ma kuulsin, kostis nagu kaugel, kaugel.
JUUDIT. Jah, mina laulsin. Ja sina oled ikkagi kurb?
NIMETU. Sinu laul ja mäng tegid mu veel kurvemaks. Sinu hääl ajab nukruse peale, Juudit, nagu armastaksid ka sina surma või nagu seisaksid temale lähedal.
JUUDIT. Meie kõik seisame surmale lähedal, kõik, ka Olover-
