halvem. Sellepärast peaks jätma igasuguse mängu, peaks minema koduorgu, mida piiravad pilvedeni mäed, ja peaks elama, nagu süda kutsub — seda oleks vaja.
PAGOAS. Juba jälle tulevad sul need mustad mõtted, iga kord, kui oma eluga meeletult mängid, tulevad sul mustad mõtted, nagu piinaks sind kuri pohmelus.
OLOVERNES. Ei, Pagoas, need on mu selgemad mõtted, need on mu ilusaimad mõtted; ikka tulevad nad, kui olen elanud, nagu oleksin alles noor.
PAGOAS. Ja sellepärast tahaksid sinna tagasi, kus elasid noorelt? Arvad sa, et Nebukadnetsar seda laseb sündida?
OLOVERNES. Noh, siis pean jälle kord eluga mängima; võib olla, on see viimane mäng. Imelikul viisil on mul täna tundmus, nagu läheneks mingisugune viimane mäng.
PAGOAS. Su oma sõnad teevad su kurvaks, Olovernes.
OLOVERNES. Mitte sõnad, vaid mõtted… ja tundmused… jah, just nemad… Aga jätame seda, elame kinnissilmil ja oleme rõõmsad. Homme õhtuks kutsu ülemad teenrid ja pealikud kokku; tahan enne nendega lõbus olla, kui läheme mägilinnade ja nende tundmata jumala vastu. Ära unusta ka seda naist mägedelt ning meie noort, nukrat sõpra; ka neid tahaksin pidulauas näha. Kuid ära sunni neid, kutsu neid ainult minu nimel. Mis arvad sellest naisest?
PAGOAS. Ta on sõnakas; kõik imestavad.
OLOVERNES. Peaaegu liig sõnakas, nii et ta ilu tähele ei pane.
PAGOAS. Kõigi silmad ripuvad tema küljes.
OLOVERNES. Lase teda elada, nagu ta tahab. Kogu laager ja selle tagune olgu talle vaba.
PAGOAS. Ta võib põgeneda.
OLOVERNES. Põgenegu, kui ta seda paremaks peab; aga
