OLOVERNES. Küll ikka. Sellepärast palungi sind: ära tarvita juba esimesel päeval minu sõprust kurjasti. Jää elama, jää siia, jää minu juurde, jää mõneks päevakski. Tahad sa jääda?
NIMETU. Mul on ükskõik.
OLOVERNES. Küllap me ükskõiksusest jagu saame, kui sa aga jääd. Meid ootab tegevus, see peletab ükskõiksuse. Pagoas, muretse meie noore sõbra eest, juhata talle telk eluasemeks minu läheduses. Ta on täiesti vaba, võib minna või jääda, võib elada või surra, nagu tahab; selleks anna talle tema sõjariistad tagasi. Aga pea meeles, noormees: elavalt armastan sind rohkem kui surnult. Mine!
(Pagoas annab märku ja Nimetu saadetakse kõrvaltelki.)
OLOVERNES. Rahvaste vanemad ja vürstid.
PAGOAS (vahele rääkides.) Olovernes vabandagu, aga ootamas on naine mägedelt.
OLOVERNES. Naine mägedelt? Lase ette astuda.
PAGOAS (annab sõduritele märku ja need saadavad Juuditi ettepoole)
JUUDIT (kummardab Olovernese ees maani).
OLOVERNES (sõduritele) Tõstke ta üles. (Sõdurid teevad seda.) (Juuditile) Mis sa tahad, naine?
JUUDIT. Sind näha, Olovernes.
OLOVERNES. Saadab sind rahvas või tuled ise?
JUUDIT. Tulen ise.
OLOVERNES. Kust oled pärit?
JUUDIT. Petuuliast.
OLOVERNES. Kuidas pääsesid linnast?
JUUDIT. Põgenesin videvikul; sinu sõdurid võtsid mu kinni ja tõid siia.
OLOVERNES (sõdurite poole) Oli see nõnda?
