OLOVERNES. Miks sa’i vasta? See otsustab ehk su saatuse.
NIMETU. Minu saatus on sinu otsustada.
OLOVERNES. Ei, mu noor sõber, mõista ise kohut, õpi iseenda peale kohut mõistma, see on tarvilik.
NIMETU. Tahan surra.
OLOVERNES. Surra tahtmine pole kohtumõistmine. Tahad sa ikka veel mind tappa?
NIMETU (vaikib endiselt).
OLOVERNES. Võta oma pistoda maast, ta on alles mürgitatud; üksainus piste, üksainus veristav puutumine ja ma olen kadunud.
NIMETU (vahib aineti oma ette ja langeb nagu kokku).
OLOVERNES (Nimetule lähemale astudes). Vaata, ma seisan su ligi, heidan sõjariistad endast (teeb seda), olen kaitseta, nüüd võid mu tappa. Noormees, tee seda, kui sa muidu ei või elada; vala oma sõbra veri, kui sa muidu õnne ei leia. (Nimetu langeb veel enam kössi.) Ja avalikult käsin kõikide kuuldes: sinu veretööd ei pea sulle mitte kätte makstama. Minu sulased peavad sinu su koduväravani saatma ja pasunaid peab puhutama ning sõrmilist mängitama igaveseks kiituseks, sest sa oled selle tapnud, kelle nimi on kõikide suus. Täida, mida sa kaks korda püüdnud, ja sind ootab kuulsus, mis kestab ehk su eluotsani. (Nimetu jääb liikumatuks)
OLOVERNES (kätt Nimetu õlale pannes). Miks sa vaikid? Miks saad sa oimetuks? Sa ei ole enam vang, vaid vaba, nagu kõik teised, kes mu telgis; sa oled vabam kui kõik teised, vabam kui mina ise. Mina olen käsualune ja nemad kõik
