Lehekülg:Juudit Tammsaare 1921.djvu/40

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
41
JUUDIT

PAGOAS. Tema pistoda on mürgitatud.

OLOVERNES. Olgu.


(Sõjariistad tuuakse, aga niipea kui Nimetu oma pistoda kätte saab, tormab ta välgukiirusel Olovernese kallale, kelle ta ootamatuses võiks tappa, kui see mitte ise Nimetul sõjariista käest maha ei lööks mõõgaga. Jahmatus. Nimetu jääb norus peaga Olovernese ette seisma, kes põlevail silmil talle näkku vahib.)

OLOVERNES. Juba teist korda! Miks püüad sa tappa, kui sa seda kunsti hästi ei mõista. Aga julgust ja hoogu on sul, oled väärt, et sõpradeks saaksime. Tead sa mu nime?

NIMETU. Tean.

OLOVERNES. Kes ma siis olen?

NIMETU. Olovernes.

OLOVERNES. Miks tahtsid mind tappa?

NIMETU. Ma vihkan sind.

OLOVERNES. Siis võiksid mind ka armastada.

NIMETU. Ma ihkan su verd.

OLOVERNES. Seda ma näen, aga miks siis?

NIMETU. Olen õnnetu.

OLOVERNES. Teeb siis minu veri su õnnelikuks?

NIMETU (viivitades). Ei tea.

OLOVERNES. Siis oled juba päris õnnetu. Ja ometi tahaksid mind tappa?

NIMETU. Praegu lepiksin, kui sina minugi tapaksid.

OLOVERNES. Noormees, sa meeldid mulle. Aga surm tuleb harva, kui teda otsid.

NIMETU. Olovernes, sa paned mu sõnu naeruks.

OLOVERNES, Ei, mu noor sõber, sa meeldid mulle tõepoolest, sest sa tuletad mulle läinud aegu meelde. Ka mina olin kord niisama noor kui sina praegu.