SUSANNA. Ei, ei, emand, ära otsi teist, kutsu mind, kutsu, kuhu tahad, ma tulen igalepoole.
JUUDIT. Meie lahkume täna linnast.
SUSANNA. Linn on ju kinni, linnast ei pääse keegi, ehk olgu siis, et ta langeb piirajate küüsi.
JUUDIT. Me läheme Assuri leeri, me läheme Olovernese palge ette.
SUSANNA. Armuline Issand! Tahab emand siis armu leida Olovernese silma ees? Aga kõik räägivad, et Olovernesele otsitakse ainult neitsid, ainult neitsid viiakse armu leidmiseks tema pale ette.
JUUDIT. Olen kuulnud, et nõnda räägitakse.
SUSANNA. Ja ikkagi tahab emand minna?
JUUDIT. Mu mõrsjasäng oli õnnistuseta, Jehoova oli mu mehe ihurammu puutunud.
SUSANNA. Siis oli Manasse sigimata?
JUUDIT. Tema, mitte mina. Tema kandis oma ihus minu ja iseenda õnnetust. Tema armastas mind, nagu oleksin mõni pühadus, mida ei tohi puutuda; lõpuks julges ta vaevalt silmagi minu peale heita, nõnda armastas ta mind, kui me elasime nagu mees ja naine üheskoos.
SUSANNA. Mis on mehe armastus, kui pole lapsi! Mis on mees, kes ei maga oma naise juures!
JUUDIT. Jehoova teed on kummalised, tema arupidamised äramõistmata. Ilu sai mu õnnetuseks, mu mesinädalad olid nutunädalad ja mu neitsiau sai naeruks ilma ees. Mu elu polnudki nagu elu, vaid nagu mõni kuri unenägu või hirmus ettekuulutus prohveti suu läbi. Ihkasin surma, aga surm ei tulnud meie katuse alla, nõnda elasime kahekesi üheskoos edasi, nagu oleksime mees ja naine.
SUSANNA. Siis oli selles ometi tõtt, mis räägiti.
