OSIAS. Juudit, Juudit!
JUUDIT. Mine; aeg on kasin, ma pean kõik valmis panema.
OSIAS (ära).
JUUDIT. Susanna!… Susanna!
SUSANNA (tuleb siseruumist). Mis soovib emand?
JUUDIT. Kus on vana Siimeon poisiga?
SUSANNA. Tagatoas, emand.
JUUDIT. Mis ta teeb?
SUSANNA. Uinub pea rinnal. Söötis ja jootis teine poissi ja pani ta magama, murdis ka endale raasukese leiba ja rüüpas kruusist pisut vett; mõtles lapse juures valvata, kui see magab, aga rammestus võttis ka tema enda üle võimust.
JUUDIT. Vaene rauk!… Aga las’ nad magada, ära sega neid, nad on vist näljas ja hirmus kaua valvanud. Sulu välisuks, et võõrad sisse ei pääseks.
SUSANNA. Aeg on alles varajane, emand.
JUUDIT. Tee, nagu ma käskinud, meil on toimetamist, mis ei salli võõraid.
SUSANNA (suleb välisukse).
JUUDIT. Ütle mulle, Susanna, tahad sa minuga kaasa tulla?
SUSANNA. Kuhu, emand?
JUUDIT. Tahad sa minuga igale poole kaasa tulla, kuhu ma sind kutsun?
SUSANNA. Sa küsid seda nii imelikult, emand. Ma ei taha „ei“ öelda, aga ma kardan ka „jaa“ öelda.
JUUDIT. Sa kahtled, Susanna; vist pean omale kellegi teise seltsiliseks otsima.
