ta on ligi ja et kõik saavad varsti süüa ja juua, niipalju kui süda kutsub. Ütle, lase kuulutada müüril ja tänavanurgil, Jehoova on märku annud, Jehoova on sõna saatnud, et päästmine on ligi ja õndsad on need, kes kannatavad ja loodavad.
OSIAS. Juudit, tahad ka sina mind õpetada rahvale valetama? Sinult poleks ma seda oodanud.
JUUDIT. Mitte valetama, Osias, vaid tõtt kuulutama. Lase pasunaid puhuda ja kõigile kuulutada, et Jehoova on meid kuulnud — et Jehoova on end Juuditile ilmutanud ja temale tõotanud Iisraeli päästmist, sest nii tõesti kui ma siin seisan, tahan veel täna Olovernese palet näha.
OSIAS. Pean ma ka seda laskma rahvale kuulutada?
JUUDIT. Ka seda, sest see pöörab meeletute meele, see teeb, et pole Iisraelis kõlavamat nime kui on Jehoova nimi.
OSIAS (rabile) Rutta siis sina, püha isa, ja vii see rõõmusõnum rahvale; sina leiad temale ehk õigema kuju kui keegi teine, sest sinu päralt on sõna riik. Mina tulen kohe sulle järele.
RABI (õnnistades Juuditile) Õnnistatud oled sa Iisraeli naiste seas ja õnnistatud olgu su ihusugu. Jehoova valgustagu sinu teerada ja olgu sulle abiks.
(Rabi ja käskjalg ära.)
OSIAS. Juudit, tahad sa tõesti Olovernese palge ette ilmuda?
JUUDIT. Ma pean, muidu läheme kõik hukka ja Iisrael ühes meiega.
OSIAS. Aga nõnda lähed sina hukka.
JUUDIT. Mis olen mina, kui aga Iisrael elab.
OSIAS. Juudit, sa räägid raskeid sõnu, sa isegi ei tea vist, kui hirmus raskeid sõnu sa mulle räägid. Ma palun, ära mine alla Assuri leeri, ära mine, ma ei taha, et sa lähed. Tee
