meel ja kõrk edevus, kuni isegi end selleks hakkad pidama, milleks sind totter hulk tahaks pidada,
JUUDIT. Õnnetu mees!
OSIAS. Seda mitte: ma täidan oma kohust.
RABI. Meie kõik täidame oma kohust.
JUUDIT. Mis on siis minu kohused? Pean ma oma kotta jääma või pean ma tegema, nagu kästud?
RABI. Julged sa käsu täitmisest loobuda või julgeme meie sind selles tagasi hoida! Iisraelil on rasked päevad, nüüd peavad kõik oma kohust täitma.
OSIAS. Peab siis naine minema vaenlase leerist Iisraelile abi otsima?
RABI. Ka laps peaks seda tegema, kui see on Jehoova tahtmine.
(Sisse tormab käskjalg.)
KÄSKJALG. Kabris kutsub peavanemat Osiast.
OSIAS. Mis on lahti?
KÄSKJALG. Rahvas on arust ära, rahvas lõhub.
OSIAS. Kus? miks? Räägi, vasta.
KÄSKJALG. Turul müüsid mees ja naine leiba ja vett. . . nad olid tagavaraks hoidnud, et kasu saada. Nad nõudsid kõrget hinda, aga neile pakuti veel kõrgemat. Kõik anti ära tilga vee ja suutäie leiva eest. Kes vaene, see hulus, sest ta ei jaksanud osta. Siis pakkus keegi end kaupmehe teenistusse… aastaks, kaheks, kolmeks, kümneks aastaks, alatiseks, ja seda ainult suutäie leiva eest. Varsti leidus teisi, kes valmis olid ka oma naise ja lapsed, kogu oma sugukonna tükikese leiva eest päriseks kirjutama. Aga äkki hakati ütlema, hakati rääkima, karjuma: pole õige, et leiva ja veega inimesi orjastatakse; maha orjastajad! Hääl leidis poolehoidjaid, toetajaid, heakskiitjaid ja ägedus kasvas…
