JUUDIT. Uned on mul sagedasti ilmsemad kui päevlik askeldus, uni on mulle nii mõnigi kord olnud elulisem kui ilmne olemine, uni saab mulle elu unistuseks.
RABI. Unes räägime oma jumalaga.
(Sisse astub naine nuttes.)
JUUDIT. Mis sa tahad?
NAINE (toetub jõuetult vastu piita ja nuuksub.)
JUUDIT. Miks sa nutad?
NAINE. Mind juhatati siia.
JUUDIT. Milleks? Räägi ometi
NAINE. Otsin peavanemat Osiast.
OSIAS. Ma olen siin. Mis on sul rääkimist?
NAINE. Nad tapsid mu mehe, lõid maha.
OSIAS. Kes tappis? millal? kus?
NAINE. Tulid ja tapsid, ma’i tea kes, ei tunnud neid.
OSIAS. Miks nad tapsid? Räägi, et mõistaksin.
NAINE. Olime kahekesi… uks oli kinni… alles teist päeva elasime koos… pidasime mesinädalaid… nõnda tulid ja tapsid nad.
OSIAS. Mida tahtsid siis tapjad?
NAINE. Tahtsid süüa… Meil oli viimane suutäis leiba laual, viimane tilk vett kruusis. Tahtsime viimast korda üheskoos süüa ja rõõmsad olla, et siis üheskoos surra, kui see on Jehoova tahtmine. Aga meid nähti, uks murti maha ja kui mees võõrastele vastu läks, lõid nad teda, nii et ta sinnasamasse suri.
JUUDIT. Metsalised!
RABI. Leivamurdmine on tänapäev kuritööks saanud.
OSIAS. Kus on su maja?
