JUUDIT (äkki tõustes ja Siimeoni käest kinni haarates) Oi Siimeon, Siimeon! Kui ma ta pead tõstes suuga tema huuli puutusin, hakkas mul metsik himu veel kord ta pead raiuda. Surusin hambad ta huultesse, nagu võiksid need veel valu tunda… Ütle ometi, mis on siis armastus?
SIIMEON. Küsi iseendalt: keegi pole rohkem armastanud kui sina.
JUUDIT (lapsena Siimeoni ligi pugedes) Mul on valus, mul on väga valus, see on minu armastus.
SIIMEON (Juuditi pead silitades) Mu tütreke, mu lapsuke! Kord võisin sind põlvile võtta ja kiigutamisega vaigistada su meelehäda, aga nüüd ei jaksa enam: olen vanaks jäänud, sina oled suureks kasvanud… mu põlved vabisevad ja mu jalad ei kuula enam hästi sõna… Nuta, Juudit, ehk annab valu nõnda järele.
JUUDIT (nutab Siimeoni najal).
RABI. Vii ta koju, sind kuulab ta, Siimeon.
SIIMEON. Lähme ära siit, Juudit, lähme rahva seast ära.
JUUDIT. Vii mind mu kotta.
SIIMEON. Ära mine täna oma kotta, tule minuga.
JUUDIT. Ei, vii mind koju, ma tahan oma kotta, ma igatsen kodu järele.
SIIMEON. Ära igatse oma koja järele; ei ole hea, kui sa nii väga igatsed oma koda.
JUUDIT (ärevalt) Mis peab see tähendama? Mis on minu kojaga?
SIIMEON. Sinu kojaga on halb lugu, väga halb on lugu sinu kojaga… see koda, mis on, pole enam sinu koda
JUUDIT. Kuhu on siis minu koda saanud? Räägi, Siimeon.
SIIMEON. Sinu koda on rikutud.
