teisele öelda, kus ta peaks otsima oma jumalat. Juudit läks heategudesse, sest teie kõik tunnete tema elu. Vaesed ja viletsad on tema varandusest rohkem saanud kui tema ise. Tänapäevani kõndis ta meie seas, nagu leinaks ta ikka veel oma meest. Nõnda on Juuditi lugu. Kui te muidu ei või, siis mõistke temale käsuseadmist mööda, nagu ta nõuab; mina olen mõistnud, nagu käsib halastus.
JUUDIT. Ma nõuan käsutäitmist, mitte halastust. Mina ise pole halastanud, miks peaks minu peale halastatama. Rahvas otsustagu.
OSIAS. Pidage meeles, Petuulia mehed ja naised, Juudit andis teile vee ja leiva tagasi, Juudit päästis Iisraeli, ja kui teie tema peale kohut mõistate, siis mõistate selle peale, kes päästis teid endid ja teie lapsed.
JUUDIT. Ärge kuulake Osiase sõnu, Osiasel on täna kavalad sõnad. Oma himude pärast tapsin Olovernese, nagu tapsin Manassegi; muud midagi pole ma teinud. Iisraeli pole ma päästnud, Iisraeli mitte, Iisrael ootab alles päästmist, Iisrael ihkab lunastust, meie kõik ootame, mina ka. Sellepärast peate mulle tegema käsuseadmist mööda.
HÄÄLED. Rabi rääkigu! Miks ei räägi rabi?! Miks vaikib Kabris? Nemad rääkigu!
RABI. Juudit, sa nõuad õigust käsuseadmist mööda, sa nõuad surma, sest sa oled süüdi oma mehe veres. Aga sa oleksid pidanud käsutäitmist nõudma varemini, palju varemini, veel enne seda, kui raiusid Olovernese pea. Oled oma nõudmisega pisut hiljaks jäänud, oled enne vaenlase vere valanud, mis on kui lepitusveri Jehoova altaril. Kardan, et Jehoova on heameelega seda lepitusverd vaadanud oma ohvrialtaril, kardan, et ta oli pikameelne käsutäitmisel Manasse surmas just sellepärast, et ta tahtis näha Olovernese verd lepitusaltaril Juuditi käest. Aga kui Jehoova oli pika
