Teises kokkupõrkes sihtis tempelrüütel oma vastase kilbi keskpaika ja tabas teda nii tugevasti ning hästi, et tema oda kildudeks läks ja pärandusetu rüütel sadulas tuikus. Teiselt poolt oli ka see võitleja alguses oma odaga vastase kilpi sihtinud, kuid muutis märgi just enne kokkupõrget ja pööras oda kiivri pihta, mida oli raskem tabada, aga mille tabamisest saadud hoobile oli ka raskem vastu panna. Ilusasti ja kindlasti tabas ta normanni silmavarju, kus tema odaots peatuma jäi. Aga isegi siin hoidis tempelrüütel oma kõrge kuulsuse alal ja kui mitte sadula rihm poleks tal katkenud, poleks temaga vististi midagi halba juhtunud, nüüd aga veeresid kõik — sadul, hobune ja mees tolmupilve sünnitades maapinnal.
Vaevalt silmapilgu tarvitas tempelrüütel selleks, et jalaraudadest ning langenud hobusest vabaneda, ja vihane oma kukkumise ning rahva kiiduavalduste pärast tõmbas ta mõõga ja keerutas seda vastase väljakutsumiseks. Pärandusetu rüütel kargas sadulast ja paljastas samuti ka oma mõõga. Aga võitlusmarssalid andsid hobustele kannuseid ja kihutasid nende vahele, meelde tuletades, et turniirimäärused praegusel korral niisugust kokkupõrget ei luba.
„Me saame veel kokku, arvan ma,“ ütles tempelrüütel ja heitis oma vastasele vihase pilgu, „ja niisuguses paigas, kus meid keegi ei lahuta.“
„Kui see mitte ei sünni,“ ütles pärandusetu rüütel, „siis pole see minu süü. Kas jala või ratsa, oda, piigi või kirvega olen ma valmis teile vastu astuma.“
Nad oleksid veel rohkem kurje sõnu vahetanud, kuid marssalid ulatasid oma odad nende vahele ja sundisid neid eralduma. Pärandusetu rüütel läks oma seisupaigale tagasi, Bois-Guilbert aga oma telki, kus tal tänane päev kulus kõige suuremas meeleheites.
Sadulast maha tulemata nõudis võitja karika viina ja oma kiivri alamat osa avades teatas ta, et joob „kõigi ustavate Inglise südamete ning välismaa võimuvalitsejate hukkumise terviseks.“ Siis käskis ta oma pasunat puhuda väljakutsu-
99
