kaht rüütlit ühe hobuse seljas — mis pidi olema tempelrüütlite vaesuse ja alandlikkuse märgiks, aga need omadused vahetusid peagi kõrkuse ja rikkusega, mis said nende languse põhjuseks. Bois-Guilberti uus kilp kandis täies hoos lendavat kaarnat, kes hoidis küüntes pealuud pealkirjaga: „Gare le Corbeau![1]“
Silmapilgul, mil võitlejad võitlusvälja äärmistes otstes teineteise vastu seisid, tõusis põnevus vaatajais kõrgemale tipule. Vähesed julgesid kokkupõrkest pärandusetule rüütlile head tulemust loota, kuid tema julgus ja vaprus oli temale kindlustanud publikumi heatahtluse.
Vaevalt olid pasunad märku annud, kui võitlejad oma paigult välgukiirusel teineteisele vastu tormasid ja kõuemürinal keskpaigas vastastikku põrkasid. Odad killustusid kuni pidemeni ja silmapilguks näis, nagu oleksid mõlemad rüütlid maha langenud, sest kokkupõrge oli mõlemad hobused taganemisele sundinud. Ratsanikkude kärmus seadis nad ratsutimede ja kannuste abil peagi jälle korda ja teineteisele pilku heites, mis läbi silmavarjudegi näis välkuvat, pöördusid nad ümber ning sõitsid võitlusvälja äärmistesse otstesse tagasi, kus nad oma teendritelt võtsid uued odad.
Pealtvaatajate vali kisa ja sallide ning rätikute lehvitamine ühes üldise kiiduavaldusega oli huvi tunnistuseks, mis selle jõukatsumise vastu tunti: see oli kõige ühejõulisem ja kõige paremini teostatud tänase päeva kokkupõrge. Kuid vaevalt olid rüütlid uuesti oma seisupaikadele jõudnud, kui kõik äkki vaikis — sügavasti ja surmlikult, nagu pelgaks rahvahulk hingatagi.
Anti mõni minut aega, et võitlejad ja nende hobused võiksid hinge tagasi tõmmata, ning alles siis tõstis prints Johann oma kepi pasunapuhujaile märguandmiseks. Endiselt tormasid võitlejad teineteisele vastu ja põrkasid võitlusvälja keskpaigas kokku — sama kiirusega, sama osavusega, sama jõuga, kuid mitte samade tagajärgedega, kui esimesel korral.
- ↑ Hoia ronga eest. Tõlk.
98
