gesid, niipalju kui purpurilisel aluspõhjal loomulikkudes värvides lilletatud tore pärsia siidi kleit sellest viimasest katmata jättis — see kõik lõi armsuse ja kenaduse, mis ei annud järele ka kõige suuremaile teda ümbritsevaile iludustele. Kulla ja pärlitega ehitud haakidest, mis tema riideid eest kinni hoidsid, oli kolm palavuse tõttu lahti jäetud ja need võimaldasid siia kalduva pilgu laienemist. Ka teemantidest kaelakee, mille ripatsite väärtus arvamata suur, tuli nõnda rohkem nähtavale. Jaanalinnu-sulg, mis briljandilise lõksuga turbani külge kinnitatud, oli ehe, mille üle Juudi neiust kõrgemal seisvad uhked daamid irvitasid ja naersid, kuna nad aga salajas teda sellepärast ainult kadestasid.
„Aabrami palja lagipea nimel,“ ütles prints Johann, „see Juudi neiu seal on täiuse eeskuju, mis võib isegi kõige targema kuninga arutuks teha. Mis sina ütled, prior Aymer? — Selle templi kuninga nimel, mida meie vend Richard mitte ei suutnud ära võtta, on ta küll just Ülemlaulu mõrsja!“
„Saaroni lill ja oru liilia,“ vastas kloostriülem, „kuid teie kõrgus peab meeles pidama, et ta on ikkagi ainult juut.“
„Ah!“ hüüdis prints ilma teda tähele panemata, „ja seal on ka minu uskmatu Mammon, minu kuldmarkii, Byzanzi parun võitlemas koha pärast penniahtrate koertega, kelle kulunud riided oma taskuis ainustki krossi ei varja, mis saadanat takistaks seal pidutsemast. Püha Markuse nimel, minu laenuprints peab ühes oma armsa tütrega rõdul ruumi leidma! — Mis ta on, Isaak, sinu naine või tütar — see hommikumaa paradiisineitsi, keda sa varanduspaunana oma kaenla all kannad?“
„Minu tütar, Rebekka, teie kõrgus,“ vastas Isaak sügava kummardusega, ilma et printsi tervitus teda sugugi oleks heidutanud, ehk küll selles oli sama palju pilget kui viisakust.
„Sina tark mees,“ ütles Johann naerdes, millega tema kaaslased sõnakuulelikult ühinesid, „kuid olgu tütar või naine, tema peab oma ilu ja sinu teenuste kohase hindamise leidma. — Kes istub seal tema kohal üleval?“ jätkas ta oma silmi
85
