roosasid riideid, ümbritses samade värvidega ehitud troonitaolist istet. Lehvivate lippude keskel, mis kandsid nooltega haavatud, põlevaid ja veriseid südameid ning vibu ja noolt, neid harilikke Cupido embleeme, seisis kirev pealkiri vaatajaile teatamiseks, et see aukoht on määratud La Royne de la Beaulté et des Amours’ile (ilu- ja armukuningannale). Kuid kes pidi praegusel korral ilu- ja armukuningannat esitama, seda ei võinud keegi aimata.
Vahepeal tungisid igasugused pealtvaatajad neile määratud kohtadele, mis mitte just ilma tülita ja hõõrumisteta ei sündinud. Mõned neist lahkarvamistest lahendati relvakandjate poolt lühidalt ja lihtsalt sõjakirveste varte ja mõõgapäradega, mida kui valmis tõestusi tarvitati. Teised tülid, mis juhtusid kõrgemate isikute vahel, lahendati heeroldite või kahe marssali, William von Wyvili ja Stephen von Martivali poolt, kes pealaest jalatallani relvastatult võitlusväljal edasi-tagasi ratsutasid ja rahva seas korda pidasid.
Pikkamisi täitusid rõdud rüütlite ja aadliga, kes kandsid rahuriideid ja kelle pikad tumedavärvilised mantlid kena vastolu sünnitasid leedide kirevamate ülikondadega; viimaseid oli rõdudele rohkem kogunenud kui mehi, kuigi ehk arvata oleks võinud, et niisugune hädaohtlik ja verine mäng neile palju lõbu ei võiks pakkuda. Madal vaheruum täitus peagi igasuguste teenijate ning kodanikkudega ning selle alamaadliga, kes tagasihoidlikkuse, vaesuse või kahtlase aunime tõttu kohaseks ei pidanud kõrgemat paika nõutada; kuid just siin leidusid kõige sagedamad tülid paiga pärast.
„Uskmata koer,“ ütles keegi vanamees, kelle kulunud kuub tema vaesusest, mõõk, pistoda ja kuldkett aga tema nõudmisest kõrgema seisuse järele rääkisid, „emahundi kutsikas, kuidas julged sa kristlast suruda, kes on normann ja von Montdidier verest pärit?“
Need karedad sõnad polnud kellelegi muule määratud, kui meie tuttavale Isaakile, kes täna toredat, isegi suurepärast pitsidega ning nahkadega ehitud kuube kandis ja vaheruumi esiridades püüdis kohta leida oma tütrele, ilusale
80
