annab ta sulle valida ja varustab su kõigega, mis sa turniiril vajad: saab see mööda, siis viid sa need temale tagasi, kui sa mitte ei taha nende väärtust omanikule rahas tasuda.“
„Aga, Isaak,“ ütles palverändaja naeratades, „sa pead teadma, et selles spordis langevad võidetud hobu ja sõjariistad võitjale saagiks? Mul võib õnn tulemata jääda ja nõnda kaotan ma, mida ma ei suuda tagasi anda ega ka tasuda.“
Juut tegi pisut üllatatud näo seda võimalust kuuldes, kuid oma julgust kogudes vastas ta ruttu: „Ei, ei, ei, see on võimatu, selle peale ei taha ma mõelda. Meie isade õnnistus tulgu sinu peale. Sinu oda saab vägev olema nagu Moosese kepp.“
Nõnda öeldes tahtis ta oma hobueesli minema pöörda, kuna palverändaja omakorda nüüd tema mantlist kinni haaras. „Ei, Isaak, sa ei tunne veel kõike hädaohtu. Täkk võib surma saada, sõjariistad vigastatud, sest mina ei mõtle hobusele ega mehele armu anda. Pealegi ei anna ju sinu suguvennad midagi muidu, peab ometi tarvitamise eest maksma.“
Juut viskles sadulas, nagu oleksid tal krambid peal, kuid paremad tundmused võtsid võimuse nende üle, mis temale omasemad.
„Sest pole midagi, mitte midagi, lase mind minna,“ ütles ta. „Peaks vigastusi juhtuma, siis ei maksa see teil midagi, mis aga puutub tarvitusrahasse, siis ei nõua seda Kirjath Jairam oma suguvenna Isaaki pärast. Ela hästi! Kuid kuule, hea noormees,“ ütles ta ümber pöördudes, „ära torma liiga uisapäisa võitlusmurdu. Ma ei räägi selleks, et täkku ja sõjariistu vigastamise eest kaitsta, vaid sinu enda ja liikmete pärast.“
„Palju tänu sinu hoiatuse eest,“ ütles palverändaja jällegi naeratades, „sinu pakkumist tahan ma hästi tarvitada ja mingu minuga kuis läheb, sinu lahkust tahan ma veel kord tasuda.“
Nad lahkusid ja läksid eriteil Sheffieldi poole.
75
