„Midagi vägevamat õpite teie seal,“ vastas naljahammas, „sest millal oleksid suutnud patukahetsus ja palvetamine Gurthi nii viisakaks muuta või paastumine ja valvamine sundida teile hobueeslit andma! Mina arvan, et sama hästi oleksite võinud oma palveist ja patukahetsusist tema armsamale mustale kuldile rääkida ja teie oleksite just samasuguse vastuse saanud.“
„Mine ikka,“ ütles palverändaja, „sina oled ainult saksi narr.“
„Hästi öeldud,“ vastas naljahammas, „oleksin ma normannina sündinud, nagu olete seda minu arvates teie, siis oleks õnn minu pool ja mind peetaks peagi targaks.“
Sel silmapilgul ilmus Gurth kahe hobueesliga teisel pool kraavi. Reisijad läksid üle kahe laua laiuse tõstesilla ja läbi sama kitsa taguvärava teisel pool kraavi olevas aias ning pääsid nõnda metsa. Vaevalt olid hobueeslid päral, kui juut ruttu värisevail käsil kuue alt sinisest riidest kotikese välja tõmbas ja selle sadula külge kinnitas, lausudes: „Pesuvahetus, ainult pesuvahetus.“ Siis käbedamini looma selga istudes, kui seda tema aastaist oleks võidud arvata, seadis ta oma mantlihõlmad nõnda, et looma selga asetatud paun vaatajate silmade eest täiesti varjatud oleks.
Palverändaja istus aeglasemalt sadulasse ja andis Gurthile lahkudes kätt, mida see kõige suurema aupakkumisega suudles. Seakarjus vahtis reisijaile järele, kuni nad metsateel puuokste varju kadusid, ja ärkas alles Wamba hääle segamise tõttu.
„Tead sa,“ ütles naljahammas, „minu hea sõber Gurth, täna hommikul oled sa imelikult viisakas ja ebaharilikult vaga. Tahaksin hea meelega must prior või paljasjalgne palverändaja olla, et sinu ebaharilikku viisakust ja hoolsust kasutada, ja kindel on, et ma temalt rohkem oleksin välja pigistanud kui käesuudluse.“
„Sa ei olegi päris narr, Wamba,“ vastas Gurth, „kuigi sa ainult välimuse järele otsustad, millest rohkem meist targemadki ei suuda teha. — Kuid mina pean minema oma kohuseid täitma.“
70
