Leedi Rowena ohkas sügavasti ja päris lähemalt järele, millal peaks võima rüütel von Ivanhoed kodumaal oodata ja kas teda vahest teekonnal suuremad hädaohud ei varitse. Küsimuse esimese poole kohta vastas palverändaja teadmatusega, kuna ta teise poole suhtes tähendas, et reisimine Veneetsia ja Genua kaudu sugugi hädaohtlik ei ole, kust läbi Prantsusmaa Inglismaale pääseb. „Ivanhoe,“ ütles ta, „on prantslaste keele ja eluviisidega sedavõrt hästi tuttav, et pole karta mingisugust hädaohtu tema teekonna selle osa kohta.“
„Annaks Jumal,“ ütles leedi Rowena, „et ta õnnelikult pärale jõuaks ja sõjariistus võiks esineda juba lähemal turniiril, kus tema kodumaa rüütelkond oma osavust ja võimist mõtleb esitada. Kui Athelstane von Coningsburgh võiduhinna peaks saama, siis võiks von Ivanhoe kodumaale jõudes halbu sõnumeid kuulda. — Võõras, missugune oli ta välimus, kui teie teda viimati nägite? On haigus karedal käel tema rammu ja kenadust puudutanud?“
„Ta oli näost tumedam ja kõhnem,“ ütles palverändaja, „kui Lõvisüda kaasas Küproselt tulles ja tema näoilmet rusus raske mure, kuid mina ei pääsnud talle mitte lähedale, sest mina pole temaga tuttav.“
„Kardan,“ ütles leedi, „oma kodumaal leiab ta vähe, mis murepilvi tema näolt võiks peletada. Tänan, hea palverändaja, teadete eest, mis sa mu lapsepõlise mänguseltsilise kohta tõid. — Tüdrukud,“ ütles ta, „tulge lähemale ja pakkuge pühale mehele unekarikat, sest mina ei taha enam teda takistada puhkusele minemast.“
Üks ümmardajaist tõi hõbekannu, mis täidetud oli tugevasti vürtsitud viinaga, mida Rowena ainult huultega puutus. Pärast seda pakuti karikas palverändajale, kes peale sügavat kummardust mõned tilgad maitsis.
„Võtke see and, sõber,“ jätkas leedi, pakkudes kuldtükki, „teie vaevarikka reisi tunnustamise ja teie poolt nähtud pühade paikade austamise täheks.“
Palverändaja võttis kuldtüki sügava kummardusega ja lahkus Edwina juhatusel ruumist.
64
