maitse teostamiseks, kuid mugavust leidus vähe ja et seda ei tuntud, siis ei märgatudki selle puudumist.
Leedi Rowena ühes oma selja taga seisva kolme ümmardajaga, kes tema juukseid korraldasid puhkuseleminemiseks, istus eespool tähendatud troonitaolisel toolil, nagu selleks sündinud, et üldist austamist pälvida. Palverändaja näis tahtvat seda põlvililangemisega tähendada.
„Tõuse üles, palverändaja,“ ütles leedi lahkesti. „Puudujate kaitsjal on õigus head vastuvõtmist loota kõigilt, kes hindavad tõtt ja austavad mehisust.“ Siis ütles ta oma kaaslastele: „Minge eemale, peale Elgitha, ma tahan püha palverändajaga rääkida.“
Ümmardajad ei lahkunud ruumist, vaid eemaldusid selle kaugemasse nurka, kus nad seina äärde väikesele pingile istusid ja raidkujuna liikumatuks jäid, kuigi nad seevõrra kaugel olid, et nende sosistamine käskijanna kõnelust poleks võinud segada.
„Palverändaja,“ ütles leedi silmapilkse viivituse järele, mil ta nähtavasti aru pidas, kuidas küll võõra poole pöörduda, „täna öösi tuletasite üht nime meelde — ma arvan,“ ütles ta teatud jõupingutusega, „von Ivanhoe nime, mis saalis loomulikult meelepärasena ja tervitatuna oleks pidanud kõlama, kuid ometi on saatuse teed nii imelikud, et paljudest neist, kelle südamed seda nime kuuldes peksma hakkasid, ainult mina julgen teilt küsida, kus ja missugustel tingimustel teie sellest lahkusite, kellest te rääkisite? — Oleme kuulnud, et ta peale Inglise sõjaväe äraminekut oma hädise tervise pärast Palestiinasse pidi jääma, kus ta prantsuse partei tagakiusamist kannatas, kelle poole hoidusid ka tempelrüütlid.“
„Mina tean rüütel von Ivanhoest vähe,“ vastas palverändaja surutud häälel. „Tahaksin, et ma teda paremini tunneksin, kuna ju teie, leedi, tema saatusest huvitatud olete. Ma arvan, oma vaenlaste tagakiusamiste eest pääsis ta Palestiinas õnnelikult ja on praegu teel Inglismaa poole, kus teie, leedi, paremini teate kui mina, missugune õnn teda siin ees ootab.“
63
